Eile lõpetasin raamaturiiuli puhtaks hööveldamise ehk esimene suurem töö riiuliga on tehtud. Järgmiseks tuleb mul vahepeal seisnud lauad üle vaadata, et nad ei oleks seismise ajal kaardu tõmmanud ning siis õigesse laiusesse ja pikusesse nad lõigata.

Mis ma selle kuue laua hööveldades õppisin?

Esiteks: terav tööriist on hea tööriist. Kui asusin neid laudu hööveldama siis kasutasin seda sama Stanley #4 höövlit nii nagu ta mul kunagi kätte saadud oli. Loomulikult teritasin ma raua aga ma ei teinud sellele täielikku hooldust. Raua tagumine osa ei olnud lame. Tihti olin mõelnud, et kas tegu on minu oskamatusega või on mu tööriist halb aga no ei saa sellist head ühtlast laastu. Pärast höövliraua taguse lamedaks tegemist muutus laast märgatavalt ning jõudu pidi rakendama hoopis vähem.

Lisaks avastasin, et eelnevalt kasutatud graniitplaadid olid siiski mitte nii lamedad kui ma algselt arvasin. Nüüd kasutan lameda etalonina kahest vanast peeglist kokku liimitud pinda. Tundub, et olin eelnevalt nende graniitplaatidel nii mõnegi asja valesti lihvinud.

Teiseks: tera profiil on tähtis. Olin oma höövliraua nurgad ära lihvinud nagu Paul Sellers oma  videos õpetas. Hööveldades aga jäid ikka pinnale nn höövlirajad. Mõistatasin probleemi üle ning avastasin, et olin seda teinud liiga suure nurga all – soovitud tulemus jäi saamata. Nüüd viimast lauda hööveldades vaatasin selle video uuesti üle ning lihvisin höövlirauanurgad väiksema nurga all. Tulemuseks ilma höövliradadeta pind.

Kolmandaks: kontrolli iga natukese ajatagant. Nii mõnigi kord avastasin, et olin keskendunud laua pikkupidi sirgeks saamisele ja jätnud kontrollimata laiupidi sirguse ja ka keeru. Või näiteks kontrollinud pikkupidi sirgust ainult ühest kohast. Nüüd olen üritanud endale sisse harjutada, et kõiki suundi tuleb kontrollida. Vähendab võimalust, et kuskilt võtab liiga palju või liiga vähe.