Aasta on läinud edasi kuid käsitööga on tegeletud veidi vähem. Korteris on olnud muid projekte mis vajavad tähelepanu. Kuid midagi siiski liigub.
Minu kadunud vana nuga
Vaikselt nokitsen praegu omale noa tegemisega. Pärast seda kui ma kaotasin oma vana noa kuskil 6-7 aastat tagasi ära olen ma kasutanud vajadusel Liisale kuuluvat. Ühel hetkel aga otsustasin, et aitab küll – aeg teha endale uus.
Teraks on valitud Puronvarsi toodang. Pikkuseks 125mm. Käepideme otsustasin teha sarvest ning pähklipuust. Lisaks kasutan ka uushõbedast ning kasetohust seibe.
Järgnevad pildid on tehtud kiiresti telefoniga, et protsessi veidi dokumenteerida.
Kõik algas disainist ning materjali valikust.
Esimesest pähkliklotsist kahjuks pidin loobuma. Putke jaoks auku puurides suutis puur viltu ennast keset plokki keerata. Aga kuna ma tüki olin võtnud üpris täpse siis läks see tolerantsidest juba välja. Ei tea kas surusin puurile liiga kiiresti peale või on puur ise nüri aga nii ta läks.
Sarve tüki sain brisa.fi-st ning sellega läks tõesti õnneks. Vaid korra olen ma näinud nii korralikku sarvetükki, kus ei ole auke sees ning värv mõnusalt ühtlane.
Nagu näha otsustasin oma elu keeruliseks teha ning sirgete seibide asemel kumeraid kasutada. Pole varem sellist asja teinud. Lisaks tuleb tõdeda et kumeraid seibe on üpris raske teha. Lõpuks aga said jupid valmis ning oli võimalus teha eelproov liimimiseks.
Liimisel kasutasin Casco kahekomponendilist EPO liimi. Mul oli kasutuses kokku 3 erinevat versiooni korraga: puhas liim, sarvepuruga ja puupuruga. Purutäidisega versioonid siis selleks, et täita kõikvõimalikud vahed ja praod, mis on veel jäänud. Kuna liim oli ise 5 minutilise tööajaga siis läks päris kiireks. Järgmine kord peaks kindlasti kasutama mingit pikema tööajaga versiooni. Saaks rahulikumalt asjatada ning lisaks jõuaks liim voolata kõikjale kuhu vaja.
Kui liim kuiv sai alustada vormimistööga. Kõigepealt küljed kandiliseks ning siis külgprofiil enam vähem paikka. See on nüüd see koht kuhu ma praegu jõudnud olen.
Kasutusel siis praegu 60-nene liivapaber mis vaibateibiga nn “soomepapi” peale liimitud. Lisaks muretsesin endale Stokkerist Pferdi kõige jämedama metalliviili mille abil siis vormida lõplik kuju.
Nagu näha tööd on veel küllaga. Järgmiseks ongi veel külgprofiili nn peenhäälestus. Siis hakkan käepidet ümmargusemaks järjest tegema.
