Siia pole ammu midagi kirjutanud, kuid otsustasin vahelduseks ka mõned uudised ära märkida.
Otsustasin millalgi sellel aastal, et oleks ju huvitav jäädvustada ka oma tegemisi videona. Nüüdseks olen filminud 2 kausi treimist:
Sellega seoses koristasin ka oma väikese kanali ära ning nüüdsest on seal vaid minu käsitööga seotud asjad.
Lõpuks pärast 1,5 aastat ootamist saan selle noa üle anda! Palju õnne veelkord Mammu!
Tegemist alustasin ma jaanuaris ning instagrammi kasutajatel on olnud võimalus seda progressi järgida suht pidevalt.
Tera sai muretsetud Kay Vikströmilt kui Helsingis noamessil käisin (2015). Sabas kasutasin sarve, ploomi, kaske, kasetohtu ja nikkelhõbedat. Viimistletud on see linaõli ning mesilasvaha/karnauba vaha seguga.
Noatupp on jõgeva taimpark nahast millele seekord terakaitset sisse ei teinud. Värvitud mahagoni nahavärviga. Peale voolisin lilleõie mustri. Tavalise riputusaasa asemel kasutasin keskajamõjutustel lihtsalt nahkpaela mis on noatupe sisse põimitud.
Oleks paslik ka siia kirjutada projekti lõpust. Nimelt sai raamaturiiul nr 2 valmis – see küll juba detsembri keskel.
Kui projekti alguses mõtlesin, et see nüüd läheb küll kiiremini siis fakt on see, et ei läinud. Ikka tekkisid pikad töökoja pausid vahele. Või siis oli vaja teha mingeid muid asju ning see projekt seisis. Samas ei saa ka kurta – hööveldus ja üleüldine viimistlustase on sellel riiulil parem kui eelmisel.
Riiul on nüüd eelmise otsas ning ta on ka “french cleat” süsteemiga seina külge kinnitatud, et väikesed (või enam mitte nii väikesed) käed seda kogemata ümber ei tõmbaks.
Selle riiuli tulekuga saime lõpuks oma raamatud kastidest välja ning riiulitele. Küll mitmes reas ja veidi ka hunnikus aga siiski väljas.
Lõpetasin just eelmise aasta teisel poolel treitud kausside õlitamise ning otsustasin, et ei oota kuni mõni üritus tuleb vaid pakun soovijatele kohe saada. Sai loodud alam-lehekülg: üle olevad asjad. Pakkumised kehtivad kuni kaupa jätkub 😉
Nüüd puhkuse ajal võtsin kätte ning villisin eelmise aasta sügisel mulksuma pandud siidri. Esmalt ikka maitsesin, et ega ei ole ära läinud enne.
Siider enne villimist. Ilus selge teine.
Kuldne vedelik mu klaasis maitses hästi ja siis tuligi hakata pudeleid pesema ja silte eemaldama. Kahtlustan, et see oligi see peamine põhjus miks ma ei olnud seda tööd varem ette võtnud. Siltide eemaldamine ja pudelite pesemine on suhteliselt tüütu töö. Samas – kes ei tee see ka ei saa.
Nüüd igatahes jook pudelis ning ootab tarbimist 🙂
Sildistatud ning valmis!
Pole siia ammu midagi kirjutanud, kuid see ei tähenda, et midagi ei toimu 😉 Nagu ikka toimub rööprähklemine mitmes suunas korraga.
Mõned kuud tagasi avastasin tänu Tarmole GuruShots keskkonna, mis (taas)aktiviseeris minu fotohuvi. Et kindlasti olen nüüd jälle katsetanud uusi võtteid ning saanud näiteks targemaks just välgunduse asjus.
Hööveldamine täies hoos
Ka töökoda ei ole seisnud kasutamata. Lõpuks on käsil raamaturiiul nr 2. Esimese kohta aruandlust saate lugeda >>siit<< . Praeguseks on kõik 4 küljelauda hööveldatud ning tegemata on vaid 2 seesmist riiuliplaati. Kahjuks peab tõdema, materjal oli selle aja jooksul päris hästi kaardu tõmmanud, et uue riiuli seinad päris samapaksud ei tule – materjal lihtsalt ei andnud välja.
2018 esimene kauss
Lisaks sai eelmine nädalavahetus teivastreipingile nn “hääled sisse” pandud ning aasta esimene kauss on kuivamas. Materjaliks siis seekord vaher, mille annetas mulle Karusmari. Aitäh veelkord!! Vaher on treides hästi mõnus – veidi raskem kui kask kuid tulemus on palju huvitavam.
Lisaks on nüüd minu tegemisi võimalik jälgida ka Instagrammis. Tegin sinna katsetuseks konto ning hetkel vähemalt olen seda kasutanud. Seal siis jooksvalt töökoja pilte ning ka muud mis ette jääb.
Selline ta siis sai see minu nuga.
Kuna noa tegemisse tuli väike paus (nahatööd on pooleli) siis otsustasin vahepeal töökojas ette võtta midagi uut.
Juba ammu oli mul kõrvale pandud ühe vana tooli katkised jalad. Minu mõttekäik nende juures oli, et tegu on tislerikuiva materjaliga, mida saab uuest taaskasutada. Nüüd see siis juhtuski.
Kuna järgmine projekt on uuesti raamaturiiul ning eelmine kord oli kehv olemasoleva rööbitsaga kaugemat triipu tõmmata lauale siis sai võetud plaani uus suurem rööbits valmistada.
Algmaterjal
Paralleelsest osast tuli keha ning teisest osast poom. Kusjuures ei saa päris hästi pihta, et mis puuliigiga tegu on. Kask see pole ning mänd ka mitte. Kalduks tamme poole aga puuduvad tammele iseloomulikud kiired. Vana viimistlus igatahes tuli paari höövlilükkega maha ning alt tuli täitsa hea kasutatav puit välja.
Auk sees
Kehale sai siis tehud auk poomi jaoks. Olin küll ettevaatlik aga ühest küljest suutsin ikka veidi rohkem ära võtta kui oleks pidanud. Algselt – enne võtmekiilu sissepanekut ei olnud tapi tihedus päris see mis soovisin. Aga eks tehes õpib.
Võtmekiilu tegin tammest. Oli üks vana põradalaua jääk (Kogu rööbits on üks suur jääk :D), mis sai siis paksusesse hööveldatud.
Märkenoaks kasutasin oma poolelioleva noa putkest ülejäänud juppi mille teritasin ning ajasin siis poomi sisse.
Selliselt ta siis valmis saigi. Esimesed katsetused märkimisel olid täitsa mõnusad. Eks päris töö käigus saab hiljem aru. Aga vähemalt on taas üks jupp vedelevat materjali väärindatud.
Vahepeal on nuga saanud kurvid. Et need aga ühtlased oleks siis märkisin pliiatsiga faaside ääred enam-vähem peale. Peale seda läks kogu käepide materjalivähenduskuurile. Peamiselt kasutasin selleks viile – nii jämedaid kui mul oli. Kui suured faasid maas siis järelejäänud nurgad veel omakorda väiksemaks jne.
Nüüd on liivapaberi kord aga sellest juba järgmine kord.
Aasta on läinud edasi kuid käsitööga on tegeletud veidi vähem. Korteris on olnud muid projekte mis vajavad tähelepanu. Kuid midagi siiski liigub.
Minu kadunud vana nuga
Vaikselt nokitsen praegu omale noa tegemisega. Pärast seda kui ma kaotasin oma vana noa kuskil 6-7 aastat tagasi ära olen ma kasutanud vajadusel Liisale kuuluvat. Ühel hetkel aga otsustasin, et aitab küll – aeg teha endale uus.
Teraks on valitud Puronvarsi toodang. Pikkuseks 125mm. Käepideme otsustasin teha sarvest ning pähklipuust. Lisaks kasutan ka uushõbedast ning kasetohust seibe.
Järgnevad pildid on tehtud kiiresti telefoniga, et protsessi veidi dokumenteerida.
Kõik algas disainist ning materjali valikust.
Esimesest pähkliklotsist kahjuks pidin loobuma. Putke jaoks auku puurides suutis puur viltu ennast keset plokki keerata. Aga kuna ma tüki olin võtnud üpris täpse siis läks see tolerantsidest juba välja. Ei tea kas surusin puurile liiga kiiresti peale või on puur ise nüri aga nii ta läks.
Sarve tüki sain brisa.fi-st ning sellega läks tõesti õnneks. Vaid korra olen ma näinud nii korralikku sarvetükki, kus ei ole auke sees ning värv mõnusalt ühtlane.
Nagu näha otsustasin oma elu keeruliseks teha ning sirgete seibide asemel kumeraid kasutada. Pole varem sellist asja teinud. Lisaks tuleb tõdeda et kumeraid seibe on üpris raske teha. Lõpuks aga said jupid valmis ning oli võimalus teha eelproov liimimiseks.
Liimisel kasutasin Casco kahekomponendilist EPO liimi. Mul oli kasutuses kokku 3 erinevat versiooni korraga: puhas liim, sarvepuruga ja puupuruga. Purutäidisega versioonid siis selleks, et täita kõikvõimalikud vahed ja praod, mis on veel jäänud. Kuna liim oli ise 5 minutilise tööajaga siis läks päris kiireks. Järgmine kord peaks kindlasti kasutama mingit pikema tööajaga versiooni. Saaks rahulikumalt asjatada ning lisaks jõuaks liim voolata kõikjale kuhu vaja.
Kui liim kuiv sai alustada vormimistööga. Kõigepealt küljed kandiliseks ning siis külgprofiil enam vähem paikka. See on nüüd see koht kuhu ma praegu jõudnud olen.
Kasutusel siis praegu 60-nene liivapaber mis vaibateibiga nn “soomepapi” peale liimitud. Lisaks muretsesin endale Stokkerist Pferdi kõige jämedama metalliviili mille abil siis vormida lõplik kuju.
Nagu näha tööd on veel küllaga. Järgmiseks ongi veel külgprofiili nn peenhäälestus. Siis hakkan käepidet ümmargusemaks järjest tegema.