Siia pole ammu midagi kirjutanud, kuid otsustasin vahelduseks ka mõned uudised ära märkida.
Otsustasin millalgi sellel aastal, et oleks ju huvitav jäädvustada ka oma tegemisi videona. Nüüdseks olen filminud 2 kausi treimist:
Sellega seoses koristasin ka oma väikese kanali ära ning nüüdsest on seal vaid minu käsitööga seotud asjad.
Lõpuks pärast 1,5 aastat ootamist saan selle noa üle anda! Palju õnne veelkord Mammu!
Tegemist alustasin ma jaanuaris ning instagrammi kasutajatel on olnud võimalus seda progressi järgida suht pidevalt.
Tera sai muretsetud Kay Vikströmilt kui Helsingis noamessil käisin (2015). Sabas kasutasin sarve, ploomi, kaske, kasetohtu ja nikkelhõbedat. Viimistletud on see linaõli ning mesilasvaha/karnauba vaha seguga.
Noatupp on jõgeva taimpark nahast millele seekord terakaitset sisse ei teinud. Värvitud mahagoni nahavärviga. Peale voolisin lilleõie mustri. Tavalise riputusaasa asemel kasutasin keskajamõjutustel lihtsalt nahkpaela mis on noatupe sisse põimitud.
Lõpetasin just eelmise aasta teisel poolel treitud kausside õlitamise ning otsustasin, et ei oota kuni mõni üritus tuleb vaid pakun soovijatele kohe saada. Sai loodud alam-lehekülg: üle olevad asjad. Pakkumised kehtivad kuni kaupa jätkub 😉
Nüüd puhkuse ajal võtsin kätte ning villisin eelmise aasta sügisel mulksuma pandud siidri. Esmalt ikka maitsesin, et ega ei ole ära läinud enne.
Siider enne villimist. Ilus selge teine.
Kuldne vedelik mu klaasis maitses hästi ja siis tuligi hakata pudeleid pesema ja silte eemaldama. Kahtlustan, et see oligi see peamine põhjus miks ma ei olnud seda tööd varem ette võtnud. Siltide eemaldamine ja pudelite pesemine on suhteliselt tüütu töö. Samas – kes ei tee see ka ei saa.
Nüüd igatahes jook pudelis ning ootab tarbimist 🙂
Sildistatud ning valmis!
Pole siia ammu midagi kirjutanud, kuid see ei tähenda, et midagi ei toimu 😉 Nagu ikka toimub rööprähklemine mitmes suunas korraga.
Mõned kuud tagasi avastasin tänu Tarmole GuruShots keskkonna, mis (taas)aktiviseeris minu fotohuvi. Et kindlasti olen nüüd jälle katsetanud uusi võtteid ning saanud näiteks targemaks just välgunduse asjus.
Hööveldamine täies hoos
Ka töökoda ei ole seisnud kasutamata. Lõpuks on käsil raamaturiiul nr 2. Esimese kohta aruandlust saate lugeda >>siit<< . Praeguseks on kõik 4 küljelauda hööveldatud ning tegemata on vaid 2 seesmist riiuliplaati. Kahjuks peab tõdema, materjal oli selle aja jooksul päris hästi kaardu tõmmanud, et uue riiuli seinad päris samapaksud ei tule – materjal lihtsalt ei andnud välja.
2018 esimene kauss
Lisaks sai eelmine nädalavahetus teivastreipingile nn “hääled sisse” pandud ning aasta esimene kauss on kuivamas. Materjaliks siis seekord vaher, mille annetas mulle Karusmari. Aitäh veelkord!! Vaher on treides hästi mõnus – veidi raskem kui kask kuid tulemus on palju huvitavam.
Lisaks on nüüd minu tegemisi võimalik jälgida ka Instagrammis. Tegin sinna katsetuseks konto ning hetkel vähemalt olen seda kasutanud. Seal siis jooksvalt töökoja pilte ning ka muud mis ette jääb.
Kui novembris Heidi mulle lusikakonkursist teada andis siis tekkis kohe tahtmine seal osaleda. Kas või selle pärast, et toetada head algatust. Olen siiani lugenud igasugustest Bodger Ballidest ja Spoonfestidest kus igaaastaselt toimuvad sellised võistlused. Miks mitte siis üritada näidata oma oskusi.
Puuks valisin ploomi, kuna olin selle just omandanud töökaaslase käest ning muud värsket puud polnud võtta.
Lusikas siis tehtud ainult käsitöönduslikult. Paar saelõiget lõikkepeatamiseks ning ülejäänud nugade ja kirvestega. Käes jäi asi mõnusalt istuma ning ise jäin oma töötulemusega rahule.
Konkurss lõppes ning kahjuks ühtegi auhinda ei saanud – kuid sain teada, et lusikas oli viimases 6-s millede seast siis võitjad võeti. Asi seegi!
Lisaks on nüüd mu lusikas näitusel – nimelt korraldati kõigi saadetud lusikatega näitus mida RMK fuajees Toompuiestee 24 on võimalik näha.
Kui jõudis kätte aeg, et pidin oma treitud taldrikut viimistlema hakkama siis mõistsin, et kasepuu on veidi liiga lame. See andis mulle idee, et võiks ju selle väljaspoolt üle värvida. Olen ennegi näinud värvitud treitud kausse ja taldrikuid ning need on mulle alati meeldinud.
Et aga tegu on siiski (vähemalt teoreetiliselt) toidu nõuga siis ei taha igasugu keemiat sinna külge panna. Uurisin siis veidi netis ringi ning leidsin retsepti. Muretsesin endale uhmri ning saigi veidi lõbutsetud.
Tulemuseks peterselli muna temperaga värvitud taldrik. Kuidas see ajale/pleekimisele vastu peab – ei tea aga eks seda ole siis näha. Siinkohal kasutasin kahte kihti värvi, et saavutada ühtlasem tulemus.
Kask, diameeter ~24 cm. Mis hetkel lõppeb kauss olema kauss ning alustab taldrik olemist?
Ja ilmselgelt olen ma mõjutatud Jarrod Stone Dahli tööst: https://www.youtube.com/watch?v=OtcMlEwhBGE
Sain selleaasta esimese õõnesnõu treitud. Sellise suurusega taldrikut polnud varem teinud. Läbimõõt ~23cm.
Materjali sain seekord Kadi käest. Aitäh Sulle!! See nimelt oli ühe kase üks haru, mis talvel ära murdus.
Lisaks sai seekord kastetatud ka uut nööri – sain soovituse Jarrod Stone Dahlilt, et proovida võiks muruniiduki starteri nööri. Siiani on hästi vastu pidanud tavalisele treimisele, kuid kui nöör läks metalltsenri vahele siis läks ta siiski katki.
Tegelesin vahepeal uue treipingi ehitamisega, mis ämma-äia suvekodus püsivalt olema hakkab. Eile suutsin siis esimese kausi seal treida. Materjaliks sanglep ja kausi diameeter ~20cm kõrgus ~6 cm.
Pildid treipingist tulevad ka kunagi 🙂