Eelmise aasta õunadest pandud siider jõudis lõpuks pudelisse. Mahlaõunade sordiks sügisjoonik ning pärmiks siidripärm. Viimane kord kui ma seda puutusin oli oktoobris. Siis sai pandud käärimise lõpetaja sisse ning pandud selinema.

Virdes enam suhkrut polnud – hüdromeeter näitas 0 Oe skaalal. Maitse hästi selge ja pehme. Tavalist õunaseemne mõrkjat järelmaitset polnudki. Sifoonisin kogu siidri suurde nõusse ümber ning panin talle 500g “Billington’s Demerara” suhkrut juurde kuna peamised joojad siiski täiesti kuiva siidrit ei  joo. Tulemuseks oli poolkuiv jook millel on ahjuõuna laadne maitse. Ka värvus läks tumedamaks.

Saadus 12 liitrit. Kangus ~6.8 mahuprotsenti.