Vahelduse mõttes võtsin ette lusikateo. Leidsin väänast ühe mahavõetud kase, mis oli osaliselt roiskuma läinud. Samas puit ise on täiesti kasutuskõlblik. Võtsin kaasa ühe oksa millel oli kõverik sees. Siin on nüüd tulemus.
Lisaks tavapärasele voolimisele tahtsin seekord katsetada ka midagi uut ning sai siis lusika varrele peale lõigatud muster. Viimistletud, nagu ikka, külmpressitud linaõliga.
Eile lõpetasin raamaturiiuli puhtaks hööveldamise ehk esimene suurem töö riiuliga on tehtud. Järgmiseks tuleb mul vahepeal seisnud lauad üle vaadata, et nad ei oleks seismise ajal kaardu tõmmanud ning siis õigesse laiusesse ja pikusesse nad lõigata.
Mis ma selle kuue laua hööveldades õppisin?
Esiteks: terav tööriist on hea tööriist. Kui asusin neid laudu hööveldama siis kasutasin seda sama Stanley #4 höövlit nii nagu ta mul kunagi kätte saadud oli. Loomulikult teritasin ma raua aga ma ei teinud sellele täielikku hooldust. Raua tagumine osa ei olnud lame. Tihti olin mõelnud, et kas tegu on minu oskamatusega või on mu tööriist halb aga no ei saa sellist head ühtlast laastu. Pärast höövliraua taguse lamedaks tegemist muutus laast märgatavalt ning jõudu pidi rakendama hoopis vähem.
Lisaks avastasin, et eelnevalt kasutatud graniitplaadid olid siiski mitte nii lamedad kui ma algselt arvasin. Nüüd kasutan lameda etalonina kahest vanast peeglist kokku liimitud pinda. Tundub, et olin eelnevalt nende graniitplaatidel nii mõnegi asja valesti lihvinud.
Teiseks: tera profiil on tähtis. Olin oma höövliraua nurgad ära lihvinud nagu Paul Sellers oma videos õpetas. Hööveldades aga jäid ikka pinnale nn höövlirajad. Mõistatasin probleemi üle ning avastasin, et olin seda teinud liiga suure nurga all – soovitud tulemus jäi saamata. Nüüd viimast lauda hööveldades vaatasin selle video uuesti üle ning lihvisin höövlirauanurgad väiksema nurga all. Tulemuseks ilma höövliradadeta pind.
Kolmandaks: kontrolli iga natukese ajatagant. Nii mõnigi kord avastasin, et olin keskendunud laua pikkupidi sirgeks saamisele ja jätnud kontrollimata laiupidi sirguse ja ka keeru. Või näiteks kontrollinud pikkupidi sirgust ainult ühest kohast. Nüüd olen üritanud endale sisse harjutada, et kõiki suundi tuleb kontrollida. Vähendab võimalust, et kuskilt võtab liiga palju või liiga vähe.
Nüüd kus hakkasin hööveldama käimasoleva raamaturiiuli viimast sisemist riiulit mõtlesin, et peaks protsessi ehk dokumenteerima.
Käimas hetkel on see faas, kus ma hööveldan kõik vajaminevad (kase)lauad õigesse mõõtu. Ostsin ma ju kogu materjali saelauana.
Aga enne kui ma saan kättevõtta höövli lõikan ma laua veidi ülemõõdulisse laiusesse. Pikkus on mul juba nii lõigatud – polnud täispikkuses võimalik ladustada neid laudu muidu. Pikkuses on mul arvestatud ~2cm lõigevaru (vähemalt) mõlemas otsas. See siis selleks, et kui peaks kuivades pragunema vms.
Lõikamiseks kasutan raamsaagi. Laua kinnitan pitskruvidega töölaua külge ning saen enda poole. Olen avastanud, et nii saan ma kõige kiiremini ja kõige täpsemini saetud. Lõigatud serv on kusjuures peaaegu täisnurkne – gravitatsioon hoolitseb selle eest. Saeleht on sellel sael kuskil 8-9 tippu tolli kohta.
Järgmiseks tuleb korphöövli kord. Selle höövli raud on kumera profiiliga, mis võimaldab võtta paksemat laastu. Sellega võtan ma ära suurema hulga üleliigset materjali – laastu paksus üle millimeetri kõige paksemast kohast. (Teise pildi peal on üleval ääres näha neid laaste).
Selles faasis üritan ka välja hööveldada kõik laua ebaühtlused, et pealepandud joonlaual oleks kogu pikkuses kontaktipunktid. Lisaks vaatan, et laud ei ole keerdus (propelleris). Kuna kõik lauad on kuivanud kaardu siis alustan enamasti nii, et teen lamedaks just kühmu osa. Niinimetatud kausi pool on laua peal stabiilsem ning nii on kergem tööd teha.
Kuna minu korphöövel on saksa stiilis ehk üpriski kitsas, siis tuleb sellega veidi ikka vehkida. Hööveldan sellega risti pidi, sest muidu võiksin ma kuskil väga suure kisu tekitada. Kohati (kui kiud lubab) siis kasutan ka diagonaalis hööveldamist.
Enamasti viimaseks höövliks on see Stanley #4 höövel millega siis teen ülejäänud töö. Kõigepealt ristipidi, siis diagonaali ja siis juba pikki lauda. Aga alati tuleb meeles pidada, et tuleb kontrollida ja kontrollida. Eriti kui oksakohad on sees. Kuna mu puit on keskmise hinnaklassist siis on tal palju oksa. Oksakoht ise jääb enamasti väga huvitava mustriga aga teda on paras piin hööveldada.
