Author Archives: Sprot

2017 aasta siider lõpuks pudelis

Nüüd puhkuse ajal võtsin kätte ning villisin eelmise aasta sügisel mulksuma pandud siidri. Esmalt ikka maitsesin, et ega ei ole ära läinud enne.

siider suures pudelis

Siider enne villimist. Ilus selge teine.

Kuldne vedelik mu klaasis maitses hästi ja siis tuligi hakata pudeleid pesema ja silte eemaldama. Kahtlustan, et see oligi see peamine põhjus miks ma ei olnud seda tööd varem ette võtnud. Siltide eemaldamine ja pudelite pesemine on suhteliselt tüütu töö. Samas – kes ei tee see ka ei saa.

Nüüd igatahes jook pudelis ning ootab tarbimist 🙂

Sildistatud ning valmis!

Mis vahepeal toimunud on

Pole siia ammu midagi kirjutanud, kuid see ei tähenda, et midagi ei toimu 😉 Nagu ikka toimub rööprähklemine mitmes suunas korraga.

Mõned kuud tagasi avastasin tänu Tarmole GuruShots keskkonna, mis (taas)aktiviseeris minu fotohuvi. Et kindlasti olen nüüd jälle katsetanud uusi võtteid ning saanud näiteks targemaks just välgunduse asjus.

Hööveldamine täies hoos

Hööveldamine täies hoos

Ka töökoda ei ole seisnud kasutamata. Lõpuks on käsil raamaturiiul nr 2. Esimese kohta aruandlust saate lugeda >>siit<< . Praeguseks on kõik 4 küljelauda hööveldatud ning tegemata on vaid 2 seesmist riiuliplaati. Kahjuks peab tõdema, materjal oli selle aja jooksul päris hästi kaardu tõmmanud, et uue riiuli seinad päris samapaksud ei tule – materjal lihtsalt ei andnud välja.

2018 esimene kauss

2018 esimene kauss

Lisaks sai eelmine nädalavahetus teivastreipingile nn “hääled sisse” pandud ning aasta esimene kauss on kuivamas. Materjaliks siis seekord vaher, mille annetas mulle Karusmari. Aitäh veelkord!! Vaher on treides hästi mõnus – veidi raskem kui kask kuid tulemus on palju huvitavam.

Lisaks on nüüd minu tegemisi võimalik jälgida ka Instagrammis. Tegin sinna katsetuseks konto ning hetkel vähemalt olen seda kasutanud. Seal siis jooksvalt töökoja pilte ning ka muud mis ette jääb.

 

Suurem rööbits

Kuna noa tegemisse tuli väike paus (nahatööd on pooleli) siis otsustasin vahepeal töökojas ette võtta midagi uut.

Juba ammu oli mul kõrvale pandud ühe vana tooli katkised jalad. Minu mõttekäik nende juures oli, et tegu on tislerikuiva materjaliga, mida saab uuest taaskasutada. Nüüd see siis juhtuski.

Kuna järgmine projekt on uuesti raamaturiiul ning eelmine kord oli kehv olemasoleva rööbitsaga kaugemat triipu tõmmata lauale siis sai võetud plaani uus suurem rööbits valmistada.

Algmaterjal

Paralleelsest osast tuli keha ning teisest osast poom. Kusjuures ei saa päris hästi pihta, et mis puuliigiga tegu on. Kask see pole ning mänd ka mitte. Kalduks tamme poole aga puuduvad tammele iseloomulikud kiired. Vana viimistlus igatahes tuli paari höövlilükkega maha ning alt tuli täitsa hea kasutatav puit välja.

Auk sees

Kehale sai siis tehud auk poomi jaoks. Olin küll ettevaatlik aga ühest küljest suutsin ikka veidi rohkem ära võtta kui oleks pidanud. Algselt – enne võtmekiilu sissepanekut ei olnud tapi tihedus päris see mis soovisin. Aga eks tehes õpib.

 

Võtmekiilu tegin tammest. Oli üks vana põradalaua jääk (Kogu rööbits on üks suur jääk :D), mis sai siis paksusesse hööveldatud.

Märkenoaks kasutasin oma poolelioleva noa putkest ülejäänud juppi mille teritasin ning ajasin siis poomi sisse.

Selliselt ta siis valmis saigi.  Esimesed katsetused märkimisel olid täitsa mõnusad. Eks päris töö käigus saab hiljem aru. Aga vähemalt on taas üks jupp vedelevat materjali väärindatud.

Nuga saab kurvid

Vahepeal on nuga saanud kurvid. Et need aga ühtlased oleks siis märkisin pliiatsiga faaside ääred enam-vähem peale. Peale seda läks kogu käepide materjalivähenduskuurile. Peamiselt kasutasin selleks viile – nii jämedaid kui mul oli. Kui suured faasid maas siis järelejäänud nurgad veel omakorda väiksemaks jne.

Nüüd on liivapaberi kord aga sellest juba järgmine kord.

Nuga

Aasta on läinud edasi kuid käsitööga on tegeletud veidi vähem. Korteris on olnud muid projekte mis vajavad tähelepanu. Kuid midagi siiski liigub.

Minu kadunud vana nuga

Vaikselt nokitsen praegu omale noa tegemisega. Pärast seda kui ma kaotasin oma vana noa kuskil 6-7 aastat tagasi ära olen ma kasutanud vajadusel Liisale kuuluvat. Ühel hetkel aga otsustasin, et aitab küll – aeg teha endale uus.

Teraks on valitud Puronvarsi toodang. Pikkuseks 125mm. Käepideme otsustasin teha sarvest ning pähklipuust. Lisaks kasutan ka uushõbedast ning kasetohust seibe.

Järgnevad pildid on tehtud kiiresti telefoniga, et protsessi veidi dokumenteerida.

Kõik algas disainist ning materjali valikust.

 

Esimesest pähkliklotsist kahjuks pidin loobuma. Putke jaoks auku puurides suutis puur viltu ennast keset plokki keerata. Aga kuna ma tüki olin võtnud üpris täpse siis läks see tolerantsidest juba välja. Ei tea kas surusin puurile liiga kiiresti peale või on puur ise nüri aga nii ta läks.

Sarve tüki sain brisa.fi-st ning sellega läks tõesti õnneks. Vaid korra olen ma näinud nii korralikku sarvetükki, kus ei ole auke sees ning värv mõnusalt ühtlane.

 

Nagu näha otsustasin oma elu keeruliseks teha ning sirgete seibide asemel kumeraid kasutada. Pole varem sellist asja teinud. Lisaks tuleb tõdeda et kumeraid seibe on üpris raske teha. Lõpuks aga said jupid valmis ning oli võimalus teha eelproov liimimiseks.

Liimisel kasutasin Casco kahekomponendilist EPO liimi. Mul oli kasutuses kokku 3 erinevat versiooni korraga: puhas liim, sarvepuruga ja puupuruga. Purutäidisega versioonid siis selleks, et täita kõikvõimalikud vahed ja praod, mis on veel jäänud. Kuna liim oli ise 5 minutilise tööajaga siis läks päris kiireks. Järgmine kord peaks kindlasti kasutama mingit pikema tööajaga versiooni. Saaks rahulikumalt asjatada ning lisaks jõuaks liim voolata kõikjale kuhu vaja.

Kui liim kuiv sai alustada vormimistööga. Kõigepealt küljed kandiliseks ning siis külgprofiil enam vähem paikka. See on nüüd see koht kuhu ma praegu jõudnud olen.

Kasutusel siis praegu 60-nene liivapaber mis vaibateibiga nn “soomepapi” peale liimitud. Lisaks muretsesin endale Stokkerist Pferdi kõige jämedama metalliviili mille abil siis vormida lõplik kuju.

Nagu näha tööd on veel küllaga. Järgmiseks ongi veel külgprofiili nn peenhäälestus. Siis hakkan käepidet ümmargusemaks järjest tegema.

 

 

Save

Save

Save

Aasta esimene kauss

Ilmad on lõpuks ilusamaks läinud ning sain mahti treipingi talveunest ülesäratamiseks.

Materjaliks seekord alõtsa või siis haraline ploomipuu (Prunus cerasifera) mille tüvejupi Karusmari mulle annetas. Suur aitäh veelkord 🙂

Toon ära seekord ka mõned pidlid mis töökäigus tehtud sai.

Värvikirev ploomi maailm.

Saetud pooleks. Lõhestada ei julgenud.

Kirvetöö tehtud – nüüd saab hakta treima.

Sisemus veel teha. Ajaliselt võtab see üle poole ajast. Siin toorik juba pingis ümber pööratud.

Punkt kus keskmine osa ära murtakse meenutab veidi nagu nab ning murdmine nabanööri katki lõikamist.

Väliskujult siis selline

Save

Lõikelauahoidja

Võtsin teha ühe projekti, mis ootas juba tükk aega nimekirjas – lõikelaudade hoidja kööki. Tore lühike projekt mille sai teha normaalse ajaga valmis.

Otsustasin ka seda protsessi siis rohkem dokumenteerida.

Alustasin ma ühest kaselaua jupist mis jäi üle raamaturiiulist. Esimese asjana võtsin kirvega maha laua ääred – hoidsin nii suure hulga tööaega kokku. Puusüü liikus lauas täitsa ilusti sirgelt ning pobleeme ei tekkinud.

Siis oli höövlitöö aeg. Võtsin oma tavalise Stanley #4 ning asusin juppi lamedaks tegema. Kuivamise ajal oli see üpris korralikult kaardu tõmmanud, kuid terava rauaga höövli ees polnud see töö väga pikka aega võttev. Ülal pildil on näha ka kaunis kase pinnavirvendus. See avaldub just eriti päras siluhöövliga üle käimist.

Kui olemas on üks lame pind siis on vaja ka ühte lamedat ning 90 kraadi all olevat serva, millest kõikki järgnevaid mõõtmisi teostada.

Kasutades teravat märkkenuga, täisnurkka ja peitlit tegin saele tee ette, et laud saaks oma lõplikud mõõtmed. Pärast otsa saagimist märkisin kogu lauale peale paksuse kasutades rööbitsat ning andsin höövlile valu. Sellega said ka ettevalmistustööd otsa.

Järgmiseks oli vaja teha sooned, mille taha lõikelauad pidama jääksid. Selleks mõõtsin enam vähem vahemaad välja ning noa ja peitli abiga tegin soonehöövlile tee ette.

Kuna seda höövlit varem väga kasutanud ei olnud siis oli seeosa minule kõige huvitavam. Kõik pinnad nüüd supersiledad ei tulnud kuid seda sai hiljem kaaplehega veidi järgi aidata.

Siin siis näha lõplik vorm. HIljem katsin hoidja veel 1 kihi osmo õlivahaga ning panin kahepoolseteibi abil alla libisemisvastase mati jupi, et see töötasapinnal liikuma ei hakkaks. Päris valmis asjast pildi unustasin teha.

Lõppkokkuvõttes oli tore projekt ning tore oli katsetada uusi tehnikaid.

Save

Puust vasar

Kui reedel asusin seda tegema oli plaan see ära anda Laurale, et ta saaks sellega oma telgivaiu maha kinni lüüa. Aga kuna töötegemise käigus tulid välja mõned praod siis ei taha ma teisele inimesele jagada. Nii saingi endale töötegemiseks väiksema puust haamri millega peaks olema mõnus peitlit vms lüüa.

Pea tehtud õunapuust ning vars saarest. Kiilu tegin ploomist. Pildil on ta just kaetud 1 kihi linaõliga kuid pärast seda tõstsin ta päikese kätte. Tänu sellele läks puu pronksjamaks. Eks näeb kaua kestab 🙂

Osalesin lusikakonkursil

Kui novembris Heidi mulle lusikakonkursist teada andis siis tekkis kohe tahtmine seal osaleda. Kas või selle pärast, et toetada head algatust. Olen siiani lugenud igasugustest Bodger Ballidest ja Spoonfestidest kus igaaastaselt toimuvad sellised võistlused. Miks mitte siis üritada näidata oma oskusi.

Puuks valisin ploomi, kuna olin selle just omandanud töökaaslase käest ning muud värsket puud polnud võtta.

Lusikas siis tehtud ainult käsitöönduslikult. Paar saelõiget lõikkepeatamiseks ning ülejäänud nugade ja kirvestega. Käes jäi asi mõnusalt istuma ning ise jäin oma töötulemusega rahule.

Konkurss lõppes ning kahjuks ühtegi auhinda ei saanud – kuid sain teada, et lusikas oli viimases 6-s millede seast siis võitjad võeti. Asi seegi!

Lisaks on nüüd mu lusikas näitusel – nimelt korraldati kõigi saadetud lusikatega näitus mida RMK fuajees Toompuiestee 24 on võimalik näha.