Nuga saab kurvid

Vahepeal on nuga saanud kurvid. Et need aga ühtlased oleks siis märkisin pliiatsiga faaside ääred enam-vähem peale. Peale seda läks kogu käepide materjalivähenduskuurile. Peamiselt kasutasin selleks viile – nii jämedaid kui mul oli. Kui suured faasid maas siis järelejäänud nurgad veel omakorda väiksemaks jne.

Nüüd on liivapaberi kord aga sellest juba järgmine kord.

Nuga

Aasta on läinud edasi kuid käsitööga on tegeletud veidi vähem. Korteris on olnud muid projekte mis vajavad tähelepanu. Kuid midagi siiski liigub.

Minu kadunud vana nuga

Vaikselt nokitsen praegu omale noa tegemisega. Pärast seda kui ma kaotasin oma vana noa kuskil 6-7 aastat tagasi ära olen ma kasutanud vajadusel Liisale kuuluvat. Ühel hetkel aga otsustasin, et aitab küll – aeg teha endale uus.

Teraks on valitud Puronvarsi toodang. Pikkuseks 125mm. Käepideme otsustasin teha sarvest ning pähklipuust. Lisaks kasutan ka uushõbedast ning kasetohust seibe.

Järgnevad pildid on tehtud kiiresti telefoniga, et protsessi veidi dokumenteerida.

Kõik algas disainist ning materjali valikust.

 

Esimesest pähkliklotsist kahjuks pidin loobuma. Putke jaoks auku puurides suutis puur viltu ennast keset plokki keerata. Aga kuna ma tüki olin võtnud üpris täpse siis läks see tolerantsidest juba välja. Ei tea kas surusin puurile liiga kiiresti peale või on puur ise nüri aga nii ta läks.

Sarve tüki sain brisa.fi-st ning sellega läks tõesti õnneks. Vaid korra olen ma näinud nii korralikku sarvetükki, kus ei ole auke sees ning värv mõnusalt ühtlane.

 

Nagu näha otsustasin oma elu keeruliseks teha ning sirgete seibide asemel kumeraid kasutada. Pole varem sellist asja teinud. Lisaks tuleb tõdeda et kumeraid seibe on üpris raske teha. Lõpuks aga said jupid valmis ning oli võimalus teha eelproov liimimiseks.

Liimisel kasutasin Casco kahekomponendilist EPO liimi. Mul oli kasutuses kokku 3 erinevat versiooni korraga: puhas liim, sarvepuruga ja puupuruga. Purutäidisega versioonid siis selleks, et täita kõikvõimalikud vahed ja praod, mis on veel jäänud. Kuna liim oli ise 5 minutilise tööajaga siis läks päris kiireks. Järgmine kord peaks kindlasti kasutama mingit pikema tööajaga versiooni. Saaks rahulikumalt asjatada ning lisaks jõuaks liim voolata kõikjale kuhu vaja.

Kui liim kuiv sai alustada vormimistööga. Kõigepealt küljed kandiliseks ning siis külgprofiil enam vähem paikka. See on nüüd see koht kuhu ma praegu jõudnud olen.

Kasutusel siis praegu 60-nene liivapaber mis vaibateibiga nn “soomepapi” peale liimitud. Lisaks muretsesin endale Stokkerist Pferdi kõige jämedama metalliviili mille abil siis vormida lõplik kuju.

Nagu näha tööd on veel küllaga. Järgmiseks ongi veel külgprofiili nn peenhäälestus. Siis hakkan käepidet ümmargusemaks järjest tegema.

 

 

Save

Save

Save

Aasta esimene kauss

Ilmad on lõpuks ilusamaks läinud ning sain mahti treipingi talveunest ülesäratamiseks.

Materjaliks seekord alõtsa või siis haraline ploomipuu (Prunus cerasifera) mille tüvejupi Karusmari mulle annetas. Suur aitäh veelkord 🙂

Toon ära seekord ka mõned pidlid mis töökäigus tehtud sai.

Värvikirev ploomi maailm.

Saetud pooleks. Lõhestada ei julgenud.

Kirvetöö tehtud – nüüd saab hakta treima.

Sisemus veel teha. Ajaliselt võtab see üle poole ajast. Siin toorik juba pingis ümber pööratud.

Punkt kus keskmine osa ära murtakse meenutab veidi nagu nab ning murdmine nabanööri katki lõikamist.

Väliskujult siis selline

Save

Lõikelauahoidja

Võtsin teha ühe projekti, mis ootas juba tükk aega nimekirjas – lõikelaudade hoidja kööki. Tore lühike projekt mille sai teha normaalse ajaga valmis.

Otsustasin ka seda protsessi siis rohkem dokumenteerida.

Alustasin ma ühest kaselaua jupist mis jäi üle raamaturiiulist. Esimese asjana võtsin kirvega maha laua ääred – hoidsin nii suure hulga tööaega kokku. Puusüü liikus lauas täitsa ilusti sirgelt ning pobleeme ei tekkinud.

Siis oli höövlitöö aeg. Võtsin oma tavalise Stanley #4 ning asusin juppi lamedaks tegema. Kuivamise ajal oli see üpris korralikult kaardu tõmmanud, kuid terava rauaga höövli ees polnud see töö väga pikka aega võttev. Ülal pildil on näha ka kaunis kase pinnavirvendus. See avaldub just eriti päras siluhöövliga üle käimist.

Kui olemas on üks lame pind siis on vaja ka ühte lamedat ning 90 kraadi all olevat serva, millest kõikki järgnevaid mõõtmisi teostada.

Kasutades teravat märkkenuga, täisnurkka ja peitlit tegin saele tee ette, et laud saaks oma lõplikud mõõtmed. Pärast otsa saagimist märkisin kogu lauale peale paksuse kasutades rööbitsat ning andsin höövlile valu. Sellega said ka ettevalmistustööd otsa.

Järgmiseks oli vaja teha sooned, mille taha lõikelauad pidama jääksid. Selleks mõõtsin enam vähem vahemaad välja ning noa ja peitli abiga tegin soonehöövlile tee ette.

Kuna seda höövlit varem väga kasutanud ei olnud siis oli seeosa minule kõige huvitavam. Kõik pinnad nüüd supersiledad ei tulnud kuid seda sai hiljem kaaplehega veidi järgi aidata.

Siin siis näha lõplik vorm. HIljem katsin hoidja veel 1 kihi osmo õlivahaga ning panin kahepoolseteibi abil alla libisemisvastase mati jupi, et see töötasapinnal liikuma ei hakkaks. Päris valmis asjast pildi unustasin teha.

Lõppkokkuvõttes oli tore projekt ning tore oli katsetada uusi tehnikaid.

Save

Puust vasar

Kui reedel asusin seda tegema oli plaan see ära anda Laurale, et ta saaks sellega oma telgivaiu maha kinni lüüa. Aga kuna töötegemise käigus tulid välja mõned praod siis ei taha ma teisele inimesele jagada. Nii saingi endale töötegemiseks väiksema puust haamri millega peaks olema mõnus peitlit vms lüüa.

Pea tehtud õunapuust ning vars saarest. Kiilu tegin ploomist. Pildil on ta just kaetud 1 kihi linaõliga kuid pärast seda tõstsin ta päikese kätte. Tänu sellele läks puu pronksjamaks. Eks näeb kaua kestab 🙂

Osalesin lusikakonkursil

Kui novembris Heidi mulle lusikakonkursist teada andis siis tekkis kohe tahtmine seal osaleda. Kas või selle pärast, et toetada head algatust. Olen siiani lugenud igasugustest Bodger Ballidest ja Spoonfestidest kus igaaastaselt toimuvad sellised võistlused. Miks mitte siis üritada näidata oma oskusi.

Puuks valisin ploomi, kuna olin selle just omandanud töökaaslase käest ning muud värsket puud polnud võtta.

Lusikas siis tehtud ainult käsitöönduslikult. Paar saelõiget lõikkepeatamiseks ning ülejäänud nugade ja kirvestega. Käes jäi asi mõnusalt istuma ning ise jäin oma töötulemusega rahule.

Konkurss lõppes ning kahjuks ühtegi auhinda ei saanud – kuid sain teada, et lusikas oli viimases 6-s millede seast siis võitjad võeti. Asi seegi!

Lisaks on nüüd mu lusikas näitusel – nimelt korraldati kõigi saadetud lusikatega näitus mida RMK fuajees Toompuiestee 24 on võimalik näha.

 

Viisin kaamera jalutama

Käisin oma uut kaamerakere testimas ning sügist nautimas.

imgp0077 imgp0110 imgp0072 imgp0107

Objektiiviks siis Hoya 80-205 HMC 1:3.8, ja kereks uus Pentax K3

Pärast väikest uurimist, kuidas avarõngast aktiveerida saab kerel (tegu on manuaalfookus objektiiviga) siis läks edasi juba palju paremini. Pildid on detailirohked isegi kõrge ISO juures. Peaaegu 100% kaadrinägemine on ka asi milels ma ei osanud puudust tunda, kuid on väga mõnus.

Joogitopsid vol3

Laupäeval oli mahti veel ühed topsid valmis treida. Taaskord vaher. Mahutavus kuskil 150ml.

20160917_113939

Tops valmimas.

IMGP0063

Valmis topsid

Katsetan ka erinevaid välisvorme. Seest on nad suhteliselt ühesugused peamiselt tulenevalt mu tööriistadest. Parempoolsega sain pinnaviimistluse paremaks kuna kasutasin sirget kaldpeitlit (ing. k skew chisel) viimistluse juures. Kuid pean nentima, et selle kasutamine on üpriski oskust nõudev – väga kerge oli sisse lõigata nii, et lõikerada jooksis üle poole topsi ja tuli jälle diameetrit vähendada selle tõttu. Aga eks tehes õpi 🙂

 

Joogitops vol 2

Kuna mõnele inimesele mu treitud joogitops väga meeldis ja nad endale sarnast tahtsid siis jõudsin täna lõpuks ühe treida.

Materjali sain koduõuest – nimelt vastasmaja eest võeti maha üks vaher. Sealt ma siis ühe palgijupi ärastasin ning nüüd sealt siis ka see tops tuli.

IMGP9898

Uus tops vahtrast.

IMGP9901

Vasakul esimene prototüüp saarepuust. Paremal värske üllitis.

Võtab ta sisse kuskil 125 ml vedelikku. Hetkel veidi rohkem, kuid kuna ta kuivab siis arvan, et seal 125 juures peaks lõpp mõõt olema.

Põhja jätsin paksema kui esimesel. Peamiselt ettevaatusest,sest materjal ikka täiesti toores. Saar oli pigem kuiv kui treisin ja isegi sellel on väikesed kuivamispraod põhja all mis küll topsi sisse välja ei jõua.

Kalanahkne latern

Kui Kiruvere muinaslaagris käisin siis oli Triin-Hardi teinud endale laheda laterna, millel oli puuraam ja selle ümber oli tõmmatud forelli nahk. Kui sinna küünal panna siis kumas see ilusti läbi.

mc_lantern_1

Pilt võetud Jellydragon

Ülal siis üks müüdav versioon. Igatahes tekkis soov endale midagi sarnast teha.

Eile sai siis projekt alguse. Esimene etapp on muretseda kalanahk. Selleks ostsin ühe vikerforelli koos pea ja kõige muuga ning võtsin naha talt maha. Liha läks söömiseks.

20160829_173743

Nahk tuli üllatavalt kergelt ja puhtalt maha. Päris kõhuäärde ja seljauime peale jäi liharibasi mida siis plastiklusikaga hiljem maha kraapisin.

Kraapimine oligi järgmine etapp. Koos kraapimisega pesin külmas nõudepesuvahendiga vees naha läbi, kuni see enam ei tundunud ligane näppude vahel. Minu üllatuseks on kala nahk väga vetruv ja vastupidav.

20160829_183529

Kui nahk puhas siis panin ta ajalehtede vahele kuivama. Kui täna piilusin siis võis läbi selle juba ajalehte lugeda. Hardi sõnul peab nahk vähemalt nädalake kuivama – siis on korralikult läbi kuivanud. Aga ajalehtede vahel kuivatamisel on ka miinus. Ajaleht on külge kleepunud. Järgmine kord peaks ähk vineerplaadi või mõne muu sellise lameda asja peal seda tegema.